Tööstuses on aastaid räägitud, et noored ei taha õppida reaalaineid ning seetõttu on meil pidev inseneride puudus. Samal ajal oleme ka ise mõelnud – mida me tegelikult teeme selleks, et noored päriselt näeksid, mida tänapäevane tööstus tähendab?
Oleme oma ettevõttes varem korraldanud töövarjupäevi ja avatud uste päevi töötajate peredele, et näidata, mida me päriselt teeme ja milliseid võimalusi tööstus täna pakub. Sel aastal otsustasime aga teha väikese muutuse. Me ei korralda neid tutvustamisi enam eraldi sündmustena, vaid muudame need lihtsalt oma igapäevase tööelu osaks.
Alustasime sellest, et oleme avatud väikeste klassigruppide vastuvõtuks. Samuti võivad meie töötajate lapsed tulla ise ja võtta sõbra kaasa, et näha, mida meie juures tegelikult tehakse ning milline üks või teine amet tänapäeval välja näeb.
Avapaugu andsid jaanuaris Reaalkooli 6. klassi poisid ja tüdrukud. Veebruaris varjutas meie tehasejuhti tema poeg Sten Pirita Majandusgümnaasiumist ja eelmisel nädalal veetis päeva tegevjuhi kõrval Viimsi Gümnaasiumi õpilane Henry. Positiivseid emotsioone ja silmade sära jagus nii meile kui ka noortele.
Võime küll aeg-ajalt mõelda, et mida need “lumehelbekesed” ka teavad. Tegelikult vajavad nad lihtsalt rohkem võimalusi päris elu näha ja selles kaasa lüüa. Ja siis selgub üsna kiiresti, et nii mõnestki tüdrukust või poisist kasvab väga hakkaja ja tööd mitte kartev noor – ükskõik, millise eriala ta lõpuks valib.